PIRGU MÕIS
(saksa keeles Pirck)

Pirgu mõisa alade esmaseks ülestähendamiseks võib pidada nn Taani hindamisraamatut (Liber Census Daniae), kus Põhja-Eesti ala külad ja vasallid on loetletud 1240-ndate aastate algul, allikaks olid nähtavasti Põhja-Eestis tegutsenud taani preestrite märkmed. Pirgu territooriumil on alles hoone daatumiga 1226. Tolleaegsed maamõisad olid küll vaid peatuspaigaks maksukogumisel ning erinesid vähe jõukamast talumajapidamisest. Esimesed vasallid hakkasid linnustest maamõisatesse asuma alles 13. sajandi lõpus – 14. sajandi alguses. Pirgu mõisa allkorrusel paikneva kivipõranda osa on dateeritud sellesse ajajärku.
Nimeliselt siis veel küll Pirguga tegu polnud, see nimi pärineb paar sajandit hilisemast ajast.

Pirgu nimest. Birgitiiniordule pani aluse rootsi aadlidaam Birgitta Birgersdotter (1303 – 1373), kes 1391. aastal kuulutati pühakuks ja 1999. aastal kuulutas paavst Johannes Paulus II Püha Birgitta Euroopa kaitsepühakuks. Birgitta Birgersdotter andis innustust ka Tallinna kaupmeestele, kes aastal 1407 kahe Rootsist Vadstena kloostrist saabunud venna nõustamisel uue pühapaiga rajamist alustasid. Kloostri keskne ehitus – kirik – pühitseti sisse 1436. aastal. Pirita klooster sai keskajal tegutseda peaaegu 175 aastat.
Birgitta klooster jõudis oma õitseajal ka Pirgu maadele oma nime anda, Birgitta – Pirgu.

Mõisahoone on ühes Eestimaa kaunimate vaadetega pargis seisnud 17. sajandi lõpust. Varaseim seda kinnitav dokument pärineb 1662. aastast, mil mõis kuulus ühele tuntumale Eesti aadliperekonnale Üexküllidele. Põhjasõjas (1700–1721) sai Pirgu kannatada suhteliselt vähe. Pärast selle lõppu toimus omanikuvahetus – pikema aja jooksul kuulus mõis aadliperekond Peez’ idele.

1819. aastal müüs Gideon von Stahl Hõreda mõisa, kuna see nõudis liiga palju kulutusi, ja ostis pärast seda Pirgu mõisa 90 000 hõberubla eest pandivarandusena. Hiljem sai temast ka Pirgu mõisa pärisomanik.

Hõreda eeskujul hakkas von Stahl ka siia klassitsistlikus stiilis peahoonet ehitama. Tema juhtimisel kerkis senise puitehituse asemel esinduslik mõisaansambel. Mahtudelt tagasihoidlikumana kordas ta Pirgus Hõreda iseloomu. Uus hoone sai kahekorruseline, esifassaadi ilmestas neljasambaline portikus ja selle kohal asuv tsentraalne kuppelehitis. Stiilipuhtus ja ühisjooned Hõredaga on nii hoone proportsioonides, akende kujus kui ka stukitöös.
Siseruumides leidus rikkalikku stukkdekoori, kahhelahjusid ja parkettpõrandaid. Pirgu põrandameistrid olid pärit ilmselt Sankt Peterburgist – Jussupovite Moikal asuva palee saalides leidub mustrilt Pirgu ruumidega identset põrandaparketti.

Erakordselt suurt tähelepanu pöörati ka pargile, kus on tunda inglise aiakunsti mõju. Läbimõeldud on vaated piki jõekaldaid. Eemalt maanteelt kerkib härrastemaja tõelise lossina. Looklev tee juhib piki kaldaterrasse kontrastselt paigutatud puudegruppide, pargi väljakute, paviljoni ja tervikmõjule allutatud kõrvalhoonete vahelt härrastemajani.

Idülliline mõisamaailm kujunes lõplikul kujul välja 19. sajandi kolmandaks aastakümneks. 1843. aastal suri Gideon von Stahl ja tema pärijad müüsid mõisa. Järgnesid korduvad omanike vahetused: 1847 E.V. Wulfsdorff, 1887 J.V. Hegermeister. Lõpuks alates 1901 Gessy von Wetter-Rosenthal.
Pirgu oli kasutusel väljasõitudeks, pidude-pulmade pidamise ja jahil käimise kohana. Jõel oli vesiveski.
Pirgus veetis lapsepõlve ja töötas hiljem Gessy von Wetter-Rosenthali õde, baltisaksa skulptor Constanze von Wetter-Rosenthal. Constanze von Wetter-Rosenthal on Tartu Inglisillal oleva Tartu ülikooli esimese rektori Georg Friedrich von Parroti bareljeefi ja Kuradisillal oleva Aleksander I pronksbareljeefi autor. Wetter-Rosenthalide suguvõsa lahkus Eestist 1939. aastal ja pärast seda ei leidnud hoone pikkadel aastatel kasutust. Omanikel puudusid järeltulijad ja mõis eestistati esimese Eesti Vabariigi ajal.

Järgnevad aastakümned olid keerulised. 1950-ndatel sooviti kunagi Eesti stiilipuhtaimasse klassitsistlikusse hoonesse rajada lausa tellisetehast. Jõuti  valmis ehitada ka kõrge vabrikukorsten. Õnneks jäi mõisa tehaseks ehitamine siiski ära. Peahoone seisis edasi ilma konkreetse funktsioonita.

1980. aastaks oli hoone lootusetult lagunenud, katus oli sisse langenud ja sisedekoor hävinenud. Mõisahoone sees kasvasid kasepuud ja park oli läbimatu. Nõukogude Eesti ajal asuti mõisa taastama.

Aastatel 1984 kuni 1987 ehitati vanade jooniste ja piltide järgi uus kaunis mõisahoone, mis ometi oli täiesti sarnane algse majaga. Renoveerimistööd  lõppesid  1987. aastal ja maksid tolleaegses vääringus miljon rubla. Taastati ka pargimaastik.
Järgnevail aastail toimusid siin kursused ja peod. Hiljem tegutses siin ka Pirgu Mälusektor, siinset tegevust arendasid Ülo Vooglaid, Merle Karusoo ning paljud teised.

Eesti Vabariigi taastamisel müüs Raplamaa Tootjate Liit mõisa.  Praegune ainuomanik on Ruth-Kaja Pekk, kes oli 1994. aastal saanud päranduse Austraaliast, mis võimaldas Pirgu mõisa ära osta. Sellest ajast alates on tehtud Pirgu mõisa heaks palju ja mõis tegutseb edukalt.

Kõrgklassitsistlikus stiilis mõisahoonet, kus olemas kõik  kaasaegsed mugavused, kasutatakse konverentside, koolituste, pulmade ja pidude läbiviimiseks.

Kogunud ja toimetanud Garmider-Laur Eva, Pirgu mõisa omaniku Pekk Ruth-Kaja tütar